teisipäev, 30. august 2016

Lasteaiavärk: I'm screwed - hing on JUBA täiesti haige

Ma ei ole veel lasteaedadest ja sellest värgist sõnagi kirjutanud, aga põhjusega - ma pole eeskujulikult asju ajanud, mida ma ikka siis niisama siin seletan. 

Lõpuks ometi ajasin selle asja ka korda - panin Johani lasteaiajärjekorda. Appi-appi, nii hilja, eksju! Ma ei saagi aru, kuidas ma seda enne ei teinud, polnud aega ja kui oli siis olid käed-jalad laiali, silm kinni, suu lahti - kohe magama jäämas. 

Vähemalt selle asja tegime ära, et valisime lasteaiad varem ära ja et no, jee, suurem osa tehtud, siis avaldus otsa mingi aeg ja korras. Ja see mingi aeg venis ja venis.

Lasteaia valimine käis meil nii, et appi tuli sõber Google. Sest ausalt, ma ei tea sellest lasteaiavärgist mitte midagi. Googeldasin "lasteaeda registreerimine Tallinn" või midagi sellist ja ette tuli Tallinna leht, kus on infot, millal laps lasteaeda panna, kuidas lasteaeda valida, kui palju maksab, kus on nimekirjad lasteaedadest jne.

Kusjuures, ma arvasin, et lasteaeda peab valima vastavalt linnaosale, st kui elan Mustamäel, pean mingi Mustamäe lasteaia valima. Sealt Tallinna lehelt sain ka seda teada, et võin misiganes lasteaia valida. Tegelikult on seal kogu info nii selgelt olemas, et ka minusugune lasteaiakauge inimene ja täielik võhik saab asja klaariks.

Igatahes, sealt edasi tulid lasteaia nimekirjad. Meie jaoks on oluline, et oleks mugav ligipääs, suhteliselt kodu lähedal (kuigi mine tea, kas siis üldse siin elamegi enam), aga sellest veel olulisem oli lasteaia kodulehel olev info. 
Meile on oluline, et lasteaed oleks liitunud kõikvõimalike heade ja paremate programmidega - tervislik söök, kiusamisvabad programmid ja asjad, mis üritusi seal korraldavad - lasteaedade kodukatel on kõik kirjas. Ja see, kuidas on lasteaeda tutvustatud, kui mõistlik on lasteaed, kui individuaalselt suhtutakse jne. Mitte see, et oleks hirmus pedagoogiline.
Kui juba esilehel on kirjas, et oluline on töökus ja mingid nõmedalt sõnastatud reeglid jne, siis see oli out. Mitte, et need väärtused meile olulised ei oleks, vaid et neid õpetatakse kuidagi loovalt ja mänguliselt, selleks ju spetsialistid on. Kuidagi tekkis endal ka see sisetunne ühe või teise lasteaia osas, aga see võib valeks osutuda. Lasteaedadel on lahtiste uste päevad ka. No, eks paistab, kuhu üldse kohta saab või millal seal lahtiste uste päeval üldse käiakse?

Peamine, et tema arengut ei pidurdata mingite reeglitega, et vot nii peab olema. Et tal tekiks küsimusi, miks midagi nii on või tuleks ise selle peale, et ta üleüldse julgeks midagi küsida. Mitte karistamise või häbistamise hirmus seal stressata ja pärast terve elu mingi alandlik, endast alaväärsel arvamusel, null ettevõtlikkust ja julgust olla, kes on. Aga samas mõistlik ja kasvatatud. Ühesõnaga, meie arvame, et seda kõike saab juba lasteaias paremuse/halvemuse poole mõjutada.
Ja menüüsid vaatasin ka. Mõnes lasteaias oli ikka selline jubedus. Lõheguljašš makaronidega vist oli üks näide. Võib-olla olen liiga kriitiline, aga head lõhe mingisse jahukastmesse raisata ja visata kuskile keedumakaronidele tundub täielik patt. Ja suht õõvastav. Mis andis mulle omakorda sellise info, et selleks vaevalt head lõhe kasutatakse. Ehk siis lõhest on saanud suvaline kalaline materjal või hakkab see lõhe halvaks minema, sellest on tehtud mingi valge sööklakaste, raudselt mitte parima lõhnaga ja makaronid ka sodiks keedetud, nagu piimasupis. Või siis köögiviljad mingis jubedas söögis kõik koos. Neid köögiviljaroogasid annab ju natuke paremaid ka teha. Ma ei mäleta, kuidas seal täpselt kirjas oli. No, kõlas kohutavalt. Või maisimanna. Kes pakub maisimannat? See pole ju isegi kasulik mitte. Enamasti ongi lasteaedades sellised vanakooli sööklatoidud, aga üks lasteaed, ei mäleta, milline, oli küll mingi täiesti hea menüüga. Või siis vähemalt sellisega, mis on tervislik ja mida sööksin ma ise ka. Eks paistab, Johani maitse võib minu omast muidugi erinev ka olla. Ja ma võin ka eksida, äkki need söögid pole nii hullud, kui mulle tundusid. 

Ega puhtalt kodulehelt lugemisega seda tegelikult ei teagi, mis seal toimub ja kuidas suhtumine lastesse ja millised on õppe-kasvatusmeetodid, aga no ma loodan, et ehk on ikka nii, nagu sealt mulje jäi. 

Üks lasteaed, mille esimesena ära valisin oli Kristiines Linnupesa lasteaed. Kodulehel olev jutt tundus selline mõnus ja nunnu. Tuli välja, et Jaanus on seal lasteaias filmimas käinud ja mäletab, kuidas seal olid väga tasemel kasvatajad - hea ja avatud oleku ning suhtumisega. See oli ainus lasteaed, mis tal oli selge, et sinna võiks küll tema laps kunagi minna ja puhtalt juhuse asi, et mõlemad just selle valisime.
Siis jätsid hea mulje Vesiroosi ja Lepistiku lasteaiad Mustamäel. Kokku saab kolme lasteaeda järjekorda panna, niisiis need kolm saidki valitud. 

Tohutut põhjalikku uurimust iga linnaosa kohta ei teinud. Mustamäel vaatasin kõik läbi, kuna elame siin, Kristiines vaatasin enamvähem, pisteliselt. 

Ok, eesti,ee's sain lasteaiataotluse teha ja kohe vaadata, kui palju lapsi järjekorras on.
Vahelduseks kogesin järjekordset heldimuse hoogu - logisin ID-kaardiga sisse ja automaatselt olid kirjas lapse andmed: Johan Pärnpuu, tema isikukood jne. Ja mina, niigi ülivaimustuses 24/7 kõigest sellest, et jee, olen ema, jälle hõiskasin, et oiii Jaanus, vaata, mul on ikka ametlikult laps ja kui lahe :D No, tulevad need hood peale. 
Igatahes, sealt on väga lihtne taotlusi täita, põhimõtteliselt nupuvajutus. Ja siis number - 210-250 mingi sellises vahemikus on lapsi järjekorras, jee! Mida see siis tähendab, et ühele kohale on taotlejaid nii palju või ühte rühma on nii palju. Lisasin igatahes järjekorda, saagu, mis saab. Kui oleksin kohe peale sünni registreerimist järjekorda pannud, huvitav, mis seis siis oleks olnud või kas üldse oleks erinevus olnud.  

Aga mis siis saab, kui polegi mitte kuskil vabu kohti selleks ajaks, kui lasteaeda läheb? Siis ongi variant eralasteaiad/-hoiud või lapsehoidjad? Kui ma peaksin sellel ajal üldse tööl käima, muidugi.

Johan saab suvel 2018 2-aastaseks ja mõtlesin, et siis sügisel olekski paras aeg lasteaeda minna. Seda ma ei taha, et liiga kauaks koju jääb ega ole üldse harjunud kuskil lastekarjas olema. Pärast saab mingi eriti hullu šoki. 

Üleüldse, kuigi ta on alles peaaegu poolteist kuud vana, olen ma juba hingest haige - no kuidas ma ta sinna lasteaeda üldse saadan, kus võidakse talle haiget teha, möllata, väsitada. Või igal pool on võõrad ja ema-isa mitte kuskil, kui on häda. Ja äkki kasvatajad on mingid õiendajad. Õigemini õpetajad on tänapäeval vist õige öelda. 

Ma ei saanud sellest enne lapse saamist aru, et hing võib ikka niiiiii haigeks minna. Eks on muidugi harjutamise päevad ja enne seda kõike peaks mänguväljakuid külastama, kohti, kus teised samasugused kambas koos, äkki siis ei ole nii hirmus. 
Olen temaga u. 2 aastat peaaegu iga päev koos ning järsku on ta päeval kuskil mujal. Ma ei tea, ma läheksin natuke hulluks vist, alguses kindlasti. Igatahes, ma loodan, et ta hakkab lasteaeda fännama ja et me Jaanusega ei tuleks talle meeldegi, kui seal on.
 

Ise me ta ju tegime - nüüd on tunne, et hoiaks terve maailma eest peidus, sest äkki tehakse liiga. Kuigi ma tean, et hoopis selle liigse hoidmisega teeks talle liiga. Tuleb toeks olla ja palju suhelda, kui ta neid esimesi triibulisi siit-sealt kogub. Eks see elu ongi selline, kõik lapsed, sh mina ise, hakkama saanud ja suureks kasvanud. Aga ikkagiiii ... Oii, need esimesed lasteaia päevad saavad karmid olema. Loodetavasti meile karmimad, kui talle.

Aga olgu, aega on. Igatahes, laps järtsus, millal reaalselt lasteaeda saab, see on iseasi. 
Ma saan aru küll, et mõtlen liiga palju ette ja üle oma emotsioonidega, aga ma loodan, et äkki siis lasteaeda mineku ajaks on mul asjad läbi analüüsitud ja nutud nutetud :D 

pühapäev, 28. august 2016

Täna oli uskumatu ja pöördeline päev!

Enne, kui alustan oma eufoorilise ja imehea uudise kirjeldamisega, vabandan, et pidite vahepeal nii kurja postitust lugema, nagu oli eelmine. Mõtlen ikka nii, nagu ma seal ka ütlesin, aga jaa, mul pole vaja lahmida. Mis ei meeldi, las jääda, aga no, kuidagi ei suutnud oma keelt hammaste taga hoida (sõrmi klaviatuurilt). Ja kommentaar, mida ma näitena kasutasin, kuna sattus olema viimane, ei olnud tõesti nii hull, vaid sattus olema see viimane piisk vist, mis mult kaane pealt lõi. Igatahes, emotsioonid, ekstravert, misiganes - selle taha ei saa peituda ega vabandusena välja tuua. Ju mul oli vaja avalikult lõuata ja ropendada. Vähemalt avaliku ropendamise juures kasutan alati tärne, eksole! :D

Ok, eluga edasi.

Meie perel oli tohutult pöördeline päev! Päev, mis muutis meie elu! Väike samm inimkonnale, aga suur samm meile.

Ohh, mis, kus, kes, kas, mida?!?!?!

(Trummipõrin ...)

JOHAN SAI LUTIMEHEKS!

(Ilutulestik ja šampanjakorkide sadu)

Phhh, kui igav!

Aga tegelikult ei ole igav - see on pöördeline päev! Kes on mu blogi jälginud, teavad, et mul on temaga veidi häda olnud - küll ta vigiseb, rahutu, koguaeg mu küljes kinni, süüa tahab tihti, kuskil käidud ei saa, vankris röögib ja mida kõike veel. Ja lutt oli nagu mürk, mille peale ta veel rohkem röökis.
Ma hoidsin tal seda suus, sada korda, suht iga päev muudkui harjutasin, et ei, ma ei anna alla. Mõne korra sain ta tõesti seda imema ja kohe suust välja, röökima.

Sain soovitusi, et proovida erinevaid lutte, aga ma ei raatsinud neid kokku osta lihtsalt proovimiseks - arvasin, et no küllap tal on vaja harjuda ja ajapikku hakkab see lutt sobima, sest paljud emad väitsid, et nende lastel hakkas nii see asi toimima. Pealegi, mul oli tellitud tasuta MAM lutt, proovin siis selle ka ära, kui tuleb ja eks siis näis.

Kes ei tea, siis iga vastsündinu saab TASUTA luti! Seda saab tellida MAM Eesti Facebooki lehelt. Õigemini sealt suunab edasi, no küll näete.

Minul oli varem ostetud Nuk silikoonlutid. Pidi olema tohutu loomuliku kujuga, hambumus ei tule vale ja no igal juhul lapsele väga omane lutt. Täiesti tavalise vanakooli välimusega, lihtsalt, et toimiks. Selline mudel: http://www.4kids.ee/nuk-baby-blue-silikoonlutt-0-6k-2tk/
Ja nende luttidega me sõdisimegi. No ei sobinud. Kas ei sobinud see luti ehk imemise osa või see plastikümbrus - ei tea.
Selle mudeli kohta võin öelda nii palju, et ok, on see nn lõigatud ots, mida paljud kiidavad, aga see plastik seal on halva kujuga, Johani paksudesse põskedesse jäid tugevad randid - ilmselgelt temale see ei sobinud ja kuna beebidel on enamasti paksud põsed, siis ma arvan, et teistel "lutivastastel" lastel võib ka see sama asi häirima jääda. Kui oli see, mis teda häiris.
Teine asi, see lutt ise oli kuidagi väga pehme, lausa liiga pehme ja lödi, see oli tal suus korraks, nägu oli nii hapu, nagu sidrunit sööks ja viskas ruttu välja.
Mina ei tea, kas see on halb või hea lutt, aga meile ei sobinud.

Täna sain selle MAM luti, keetsin ära, mõtlesin, et noh prooviks siis. Nii, kui seda lutti nägin, teadsin, et ok. see võib talle tõesti rohkem meeldida.
Kuju on juba selline, et põsed, lõug, nina saavad vabalt olla ja see lutiosa ise on kuidagi loomulikuma kujuga, pehme, aga veidi paksem silikoon, isegi nagu soojem oleks tundunud, selline mulje jäi.
Tuli, muidugi, koos tootekataloogiga ja infoga, miks see kuju on kõige parem. Samamoodi on jutt selle tohutust kasulikkusest hambumise osas, võrdluseks ja halva näitena oli toodud see "lõigatud" otsaga lutt ning kuidas see nende mittelõigatud on ikka palju õigem. Saa siis aru, mis see kõige kasulikum variant on, aga eks kõigil vaja oma asju müüa.

Selline on see tasuta lutt:

Ma teadsin, et Johan luti sõber ei ole, aga olin valmis seda ka proovima ja suus tal hoidma, mitu korda suhu tagasi panema - ehk harjub. Uskumatu! Korraks tegi seda haput sidruninägu ja klõps! Suus!
Ja mitte, et suus ja kohe viskab välja, vaid suus ja ära ei annagi. Ja nii terve päev, mitte paar minutit!

Mul oli see tunne: https://www.youtube.com/watch?v=r1nNdTyDZEs

JEEEEEEEEE!!!

Tänu sellele lutile sain ma end sättida, rahulikult riidesse panna, süüa, asju kokku panna, teda riietada, Jaanuse ema juures käia, vankriga maal mitu tundi kärutada (mäletate ikka, et vanker ajas röökima), teistega mõnusalt juttu ajada - no uuesti sündida, ma ütlen! Meil oli nii mõnus päev!

Nii, et kõik, kes on lapse "lutiusku pööramisega" hädas, siis jah, võtke kohe teiste nõu kuulda ja tõepoolest, katsetage erinevaid kujusid. Ma arvasin, et annan liiga kiiresti alla, kui hakkan neid lutte vahetama, ju tal on harjutada vaja, aga ei, vahel on tõesti muu asi sobivam.

Igatahes, selle kujuga lutte kavatsen ma nüüd paar tükki veel hankida, sest see on meie kalleim aare - kui kaduma läheb, on jama majas!

Muidugi, see hirm oli ka kohe platsis, et ega ta oma näljatunnet lutiga ära ei lollita, kas ta ikka teab, millal süüa tahta ja kas sööb piisavalt. Usun, et tühja kõhtu ikka lutiga ei täida. Ja tundub, et nii ongi, sest õhtul, peale pikkasid vankritiire ja sügavat päevaund, andis ta küll märku, et oleks aeg, et mingi söök ka nüüd kuskilt voolama hakkaks.

Johan ongi mõne päevaga veidi maha rahunenud - naeratab palju rohkem, pilk on kuidagi selgem - suureks hakkab saama, vastsündinu nägu läheb ära ja muudkui elavneb. Jaanuse ema nägi täna vist esimest korda teda lahtiste silmadega ja naeratamas. Nii tore oli, tal oli nii hea meel ja siiras vaimustus peal, kui äge poiss meil on.

Ahsoo, ja mis on veel kulda väärt asi, mis meid viimasel ajal aitab ja millest ta enne ei huvitunud - meie mängukaared, millel muusika mängib.
Ta võib hullult kisada ja jaurata, aga väga tihti mõjub rahustavalt see, et panen ta mängumatile, kus kaared ja vajutan talle nupust muusikat. Mingid laste tilulilu laulud, aga tema jääb vaikseks, kuni hakkab naerma ja lausa kilkama. Nii, et jaa, areng on märgatav. Ja nii mõnigi kord, olen seal mati kõrval söönud või end meikinud. Teinekord kestab selline mõnus tilulilu paarkümmend minutit või isegi rohkem enne, kui ära tüdineb.

Muide, ärkasin eile üles nii, et selle mängukaare tilulilu muusika kummitas mind. Selline on mu emaduse tase juba.

Kustiganes tuleb muusika, see lastele meeldib, sest meil on ka üks lill, millel saab nöörist muusika mängima tõmmata ja mida ta ka järsku on kuulama hakanud. Kuni ära tüdineb ja ta pärishäda meelde uuesti tuleb (misiganes see pärishäda tal siis parasjagu on).

Ning see vastab tõele, mida parem on päevauni, seda parem on õhtul magamaminek - ta magab praegu nii sügavalt, kuigi magas õues mitu tundi, ja magama jäämine oli väga rahulik. Üldiselt, kui õhtul magama läheb, siis uuesti ärkab umbes 3-4 ajal. Nii, et jess, meil on isegi mingi graafik!

Keegi mainis ühe postituse all, et miks ma teda sunniviisiliselt sööma ja magama ei pane, et harjuks graafikuga, nagu tema oma paarinädalasele lapsele tegi. Aga mulle ütlesid arstid mitmelt poolt, et lapsele tuleb algul anda nii palju süüa, kui ise nõuab ja graafikut võiks harjutada alles mõnekuuselt. Kuigi enamasti kujuneb see tal ise. Ja nii ongi! Ma tean tema uneaegu juba ja seda, mis kell on see, üle mille ei tohi lasta (st kui magamisega hiljaks jääda, teda sel hetkel mitte rahustada, vaid olla kära sees, teha midagi aktiivset), muidu on jama, sest siis on ta üleväsinud ja pahur ega maga üldse.

Aga söögiajad olid tõesti kaootilised - kas tahab päriselt ka süüa või tahab end lihtsalt lohutada. Sain ju aru küll, et ta tõesti sõi ka nendel aegadel, aga kui palju sõi ja kui palju niisama seal oli, iga kord ei panegi tähele. Nüüd, kui on lutt, siis loodan, et see ka selgineb - saab selgeks, kui niisama saab teda lutiga lohutada või millal ta reaalselt süüa tahab.

Ohh, mul on kivi südamelt langenud, hoian pöidlaid, et lutt rahustab teda ka edaspidi ja ma saan temaga veidi muretumalt ringi liikuda ning endale rohkem vabadust. Ja rasedana mõtlesin, et ei hakkagi lutti kasutama, eksole.

Selline lutisaaga.



Kommenteerijad, chill the f*ck out.

(Ahsoo, ma ju pean pealkirja osas mainima - mitte KÕIK kommenteerijad, sest muidu tuleb kommentaaride laviin, et ma jälle üldistan ja teen midagi väga halba ja kuidas on häid kommenteerijaid ja kuidas ma olen üleüldse üks ülbe mutt, sest kui ma EI maini, siis sellest ilmselgest faktist ei saa ju keegi aru)

Nii nõme, et ma seda postitust pean tegema, aga ma tunnen, et ma ei jõua enam teatud tüüpi kommentaaridele vastata või kohustuslikke lõike blogisse lisada. Nimelt, teema järgmine.

Mina olen selgelt öelnud, ka sissejuhatuses, terve blogimise vältel ja pea igas postituses, et tegemist on puhtalt minu kogemusega. Teate, kui lapsik on seda muudkui korrutada? Iga kord ma mõtlen, et no pean ma seda ilmselget asja siis kordama, aga tuleb välja, et pean. Muide, kas ma selle postituse juures pean ka mainima, et see on minu kirjutatud ehk siis minu arvamus ja te, ausõna, ei ole kohustatud arvama sama ja ausõna ma ei eeldagi, et arvate sama? Vahet ei ole ju, kas mainin või ei - ikka on keegi, kes leiab, et ma olen mingi tohutu riigivaenlane ja pealetükkiv usukuulutaja, kelle käes on omameelest ülim tõde. Igatahes. Blaah kui tüütu.

Ma kirjutan enda isiklikest kogemustest ja täpselt nii, nagu need sel hetkel mulle tunduvad ja ikka tuleb neid kommentaare sisse, et miks ma teen maha neid, kellel nii ei ole. Mida te ajate? Millal ma olen neid maha teinud, kellel nii ei ole, nagu minul? Miks ma pean IGA JUMALA KORD seletama, kuidas ma räägin AINULT enda kogemusest? Kuidas te ei saa siis rahulikult lugeda postitust nii, et võtate arvesse, et selle taga olen mina, kes ma kirjutan enda blogi. Kas te üldse loete mu postitusi, kui jah, siis kust te võtate seda rünnakut? See, et te olete erinevad ja ei ole sama kogemusega, tähendab seda, et ei kannata kohe teise inimese emotsionaalset kogemust lugeda ilma, et arvaksite, et see nüüd konkreetselt rünnak on? Või mida? Ma päriselt ka ei saa sellest loogikast aru!

Ma ei ole kuskil väitnud ega väida edaspidi ka, et tegemist on erapooletu, täiesti neutraalse entsüklopeediaga, kus on see tõde, kuidas asjad TEGELIKULT on ja kuidas terve maailmatäis inimesi, kes on minust erinevad, valetavad.

Eelmises postituses rääkisin, näiteks, sellest, kuidas mina olen tundnud süümekaid, et ei ole käinud väljas, ei ole palju pilte teinud jne. Kurdan muret, olen siiras, puistan südant ja samas räägin avastusest, et see kõik ongi ok - ju mul on vaja seda aega, nagu paljudel teistel. Ja tuleb mingisugune kommentaar, miks ma panen sarkastilisi meme'sid ja kuulutan seda, et vot see on tõeline tõde. Ja kõik teised on võltsid. Kust selline info võetake?
Isegi ridade vahelt ei tasu sellist lollust välja lugeda ja mulle ette heita. Ja lihtsalt märkuseks - võltse inimesi on palju, meeldib meile või mitte, aga ma kohe kindlasti ei väida, et kõik on võltsid, isegi mitte enamus! Ma ei saa aru, miks on nii raske mõista, et inimesi on erinevaid? Ja selle asemel, et mõista, et võib-olla mina siis erinen sellest inimesest, kes parasjagu loeb ja kommenteerib, ta hakkab mulle vastuväiteid laduma. Kuigi ma tõesti räägin vaid endast, ise veel andes mõista, kuidas ma tahtsin olla erksam, kuna sõna "süümekad" peaksid seda ju selgelt väljendama? Kuidagi nii ilmselge asi, mida ma pean siin lahti seletama suurtele inimestele (ma eeldan, et seda blogi loevad täiskasvanud). No, jeerum, mul on ka ju Facebook ja Instagram, kus on lapse pildid üleval! Selles polnudki asja point, for f*ck sake!

Või näiteks, see seltskond, kes lajatavad minu postituse peale, kus kirjeldan magamatust ja segadust, mis on kaasnenud vastsündinuga. Lajatavad, et kõigil ei ole nii ja miks ma seletan siin, nagu oleks või miks ma halan ja enda elu raskeks elan ja miks ma ei tee seda, teist ja kolmandat... Või heidavad ette, et ma olen üldse mingisugune saamatu. Sellist asja kellelegi öelda on pahatahtlik. Ja kitsa mõtlemisega. Ei ole fakti nentimine ja mida veel, konkreetselt see inimene, kes teisele otse halvasti midagi kirjutab, on pahatahtlik. Isegi, kui mina mõtlen kellegi mõttest imelikult ega nõustu sellega, ikkagi annan aru, mida ma ütlen või kuidas reageerin. Ma ei hakka talle ütlema midagi, mis peaks teda kuidagi halvasti tundma panema, sest mina saan aru, et ju siis tema on selline. Milleks on vaja teist kuidagi materdada? Kui tiinekamaiguline selline asi on? Kuigi jah, terve see postitus praegu on ka tiinekamaiguline - ma ütlen, nõme on seda teha, aga ma tunnen, et on vaja, sest ma ei taha enam kellelegi pahatahtlikule, "rünnakuohvrile", solvujale vastata - palun lugege mu blogi siis põhjalikumalt, ma ei jõua neid võltssolvujaid enam vati sees hoida. Kui nad ei saa aru, et tegemist on minu asjadega, mitte mingi teiste mahategemisega, siis ma tõesti ei saa sinna midagi teha. Sada korda olen seletanud, et minu isiklik blogi, minu päevik.

Jah, ma ei ole neutraalne nende kommentaaride osas ja mitte seetõttu, et nende sisu mulle nii väga hinge läheks, vaid kui väiklasi inimesi on olemas. Või on neil endal mingid mured ja suunavad selle siis kuidagi teise maha tegemisse (sel juhul tunnen neile kaasa ja loodan, et saavad muredest jagu) ning leiavad igast kohast, kust vähegi saavad, midagi, millele vasturünnakut korraldada - et saaks ikka actionit ja enda enesetunnet kuidagigi upitada teise najal (Selle vajaduse rahuldamiseks minge "Kaua võib" saatesse ja saate Ain Allasega asjad klaariks aetud).

Vahemärkus: Soovitan vaadata filmi "Whatever works". See on sellest, et ei ole ühte normi ega ühte reeglit, vaid elada tulebki nii, nagu endale parasjagu meeldib ja milline oled SINA. Ehk siis misiganes sinu puhul toimib. Whatever works! Aastaid minu lemmikfilm, mida mõnel segadusehetkel tasub uuesti vaadata - see on vabastav!

Miks on inimesed enda mätta otsas ega saa aru, et mina, tema ja meie lapsed on neli erinevat inimest ehk siis neli erinevat kogemust. Mina räägin enda nii isiklikest asjadest ja seda nii tundlikul perioodil, mis mu elus saab veel olla ja selle asemel, et rääkida kaasa, kuidas neil endal oli, teha seda ilusti, peab justkui ründama või on mõnel lugejal tunne, et peab end kaitsma, kuna arvavad, et minu postitused on rünnak? Muidugi, see, et enda päevikut avalikult pean, kõigile lugeda, kommenteerida, on ju minu valik, aga siiski, ma olen teinekord täiesti üllatunud.

Ma ei läheks iial kellelegi midagi nina alla hõõruma ega ette heitma, eriti veel selliste teemade puhul. Meenutab lasteaeda või algklasse, kui olid vaidlused stiilis "mu lemmikvärv on punane", "ei, su lemmikvärv ei saa olla punane, kui sinine on poole ilusam". Ja vaieldakse, kumb on ilusam, kui need on kaks eri asja. No mingid taolised lollakad asjad - seosetu ja tobe ju? Inimesed ON erinevad!
See on minu blogi, minu kogemus, kedagi ei ründa ega tee maha, kirjutan nii, nagu minul on, mitte, et kuulutan ülitõde ja tahan kedagi enda asjadega rünnata. Ma isegi ei tule selle peale. Ma tunnen nagu mingi hüüdja hääl kõrbes - see jutt, mida olen rääkinud, millest nüüd postituse teen, on nii palju korrutatud jutt.

Ma tahan siinkohal siiralt tänada neid, kes on, vaatamata ka enda erinevatele kogemustele, mulle kaasa elanud ja head nõu jaganud. Sellest on nii palju abi olnud ja te olete tõesti nii lahedad!
Ja kes on arvanud, et olen ennast täis, ülbe, mida kõike veel, kuna ma kirjutan enda asju,  siis nad on täiesti valesti aru saanud või mul on tunne, ei ole just kõige põhjalikumalt mu postitusi lugenud. Või ei saa mu blogist ega minust üldse aru, mistõttu tekib küsimus, et miks nad seda loevad.

Ma mõtlesin, et ei reageeri üldse sellistele kommentaaridele edaspidi, kuid enne seda tahtsin veel sajandat ja viimast korda mainida - mitte mingit rünnakut, usukuulutust, tõeväänamist ja mida kõike siin ei ole.

Mina saan suurepäraselt aru, et ei ela siin maailmas üksi ega terve maailm ei käi minu järgi ega ole minu kloone täis, kes kõik mõtlevad sama või PEAVAD mõtlema sama. Ja mul on hea meel, et paljud teised saavad ka aru, et inimesed, tõepoolest, on erinevad. Ilma, et seda iga postituse ees ja taga KOGUAEG mainima peaks.

Kõigile teadmiseks, oma sarkastilisi ja lollakaid meme'sid kavatsen edasi kasutada, need on ju naljakad!