neljapäev, 29. september 2016

Päev, mil tahtsin end hullumajja sisse kirjutada. Või lihtsalt metsa röökima minna.

Eile oli nii pikk ja närvihaige päev, et õhtuks mõtlesin - issand jumal, ma jäin ellu.

Olgu öeldud, et ma olen lapse saamisega täiesti närvihaigeks läinud - absoluutselt stressi ei kannata, st täiesti nii närvi võin minna suhteliselt tavalise olukorra peale, et silme eest must ja käed värisevad. Raudselt on see täielikust üleväsimusest, see pole normaalne. Eilne oli ehe näide sellest.

Väsimusest ka nii palju, et enne rasedust ja rasedana ähvardati koguaeg, et oii, sa oled väsinud siis kui lapse saad jne. Mõtlesin, et ahh, mida inimesed ka teavad, mida ma suudan kannatada - ise eluaegne ületundide tegija, öösiti õppisin, varavalges sättisin tööle, misiganes, elan kõik üle. Aga no see väsimus. See on midagi täiesti teist - sa ei näe selgelt, silmad lahti justkui magaksid, lauseid ritta ei suuda ajada, sõnu ei leia, pea on tühi. Nüüd saan aru küll, mida need emad on ähvardanud ja hoiatanud. Pole niisama nõrgukesed vingatsid. Ok, need emad, kelle lapsed on olnud rahulikud magajad ja üsna kiired graafikuhoidjad jne, nende hulgas on tõesti arvajaid, et teised on veidi saamatud oma lastega, et milles probleem, kui vahel üles ärkab ja vahel joriseb, ela üle. Igatahes!

Eile oli Johanil arstiaeg ja titega kuskile kella peale minemine on paras peavalu ja lisastress niigi. LISAstress ehk siis igapäevaselt on niikuinii stress, isegi, kui teadlikult ei mõtle, siis selline teatav pinge on koguaeg, sest enam ei ole ühtegi hetke, kus ma mõtlen AINULT endale, isegi siis, kui lapsega tegeleb Jaanus või jalutab temaga väljas.

Johani "graafik" on selline, et ärkab üldiselt 8-9 paiku, 12-13 paiku jääb magama, eriti siis, kui olen selleks ajaks end õue sättinud ja ta võib magada mitu tundi jutti, ärgata kuskil 16-17 isegi. Ma ei ärata teda üles ka, et sööta või midagi, sest söömise ja kaaluga probleeme ei ole, öise unega ka enamasti mitte - õhtul kell 21-23 vahel on üldiselt magama minek, esimese satsi magab mitu tundi 3-4ni ja siis hakkab mingi tunniste vahedega jauramine. Ta ise meelega ei jaura, aga siis hakkab oma hädasi vist punnitama - sipleb ja ägab seal.

Eile ta ärkas 7 või isegi enne seda. Siis sõi ja vaikselt ootasin, et ehk teeb ikka enne arstile minekut väikese uinaku veel. Arst oli 13.10. Ei teinud ja sinnani ei teinud. Tahtis magama jääda, kui hakkasime uksest välja minema, aga siis pidin teda juba riidesse toppima ja mähkmeid vahetama. Enne magamist on suuremat sorti jauramine, kuna ta on väsinud. Niisiis, üks suur jauramine käis. Muide, see efekt on mul ka seoses stressiga, et kui ta hakkab jaurama midagi, siis mul kohe higi voolab, kuidagi nii mõjub.
Ühesõnaga, sain lapse riidesse, ennast ka, higi voolas, närv sees, et krt kell kukub, me jääme hiljaks. Just siis, kui hakkasime välja minema, tuli Jaanusel tähtis tööasi, pidi paar klikki tegema või rida kirjutama, väike asi. Aga mida mina tegin? Ma läksin niiiii närvi! Et ok, aitab, mind ei huvita, mis selle paari klikiga kaasneb, aga arstiaeg on olnud paigas sada aastat ja on teada olnud, et täna see kell peame uksest välja saama, nii et kõik teised saagu tunnike omadega ise hakkama. Ja ma närvitsesin täiega, käed värisesid, terve keha kihises ja õhetas, pea käis ringi, oksendada oleksin tahtnud - vot nii närvis! Ok, saime uksest välja, lähme alla garaaži - laps autosse, Jaanus keerab süüdet - mitte muhvigi!


Ehk siis mina, kes ma olin juba täiesti segi peast, kuna oht on hiljaks jääda, st minutipealt jõuda ja parkida vaja jne, mina olin vist šokeerivas eituses, et ei, see auto läheb nüüd ja kohe käima. Kuigi ise häälest kuulsin, et aku on tühi. Igaks juhuks kordan, ma ei ole muidu selline närvihaige, aga viimasel ajal ajavad asjad kordades rohkem närvi, st stressiolukorrad, nagu hilinemine või auto mittekäivitumine.
Eriti närvi ajas see, et mina olin eelmisel õhtul veel öelnud, et uks jäi lahti, aga Jaanus mõtles, et savi. Ta arvas, et salongituled ei jäänud põlema, kuna tal oli pikalt selliste sätete peal, et kui uks lahti, siis tuli ei põle. Aga mingi aeg muutis korraks ära, inimene on harjumuste ori - arvas, et ahh, aku tühjaks ei lähe, kui see uks jäi lõpuni kinni panemata.

Minu närvitsemine on sellega seoses, et nüüd on vastutus Johani eest ja kui ma/me ei suuda aega planeeridagi, siis on selline läbikukkuja tunne, et mis krdi vanemad need on. Oleks see minu arstiaeg olnud, oleks mul sügavalt ükskõik - helistaks arstile, lepiks uue aja kokku ja kõik. Aga Johani aeg, siis oli närv nii must kui must.

Jaanusel on suurem auto, ma ei tea, kuidas neid nimetatakse, millel on 3 rida istmeid, mahtuniversaal? Misiganes, suurem auto, mida käima lükata. Johan oli pahas tujus magamatusest+minu närvitsemisest ja jauras, Jaanus hakkas autoga sahmima, mina ägasin niisama seal, et krt tellime takso, hakkame minema. Jaanus üritas garaažis autot käima lükata, ÜKSI! Ehk siis enda parkimiskohalt oli vaja ära lükata (õnneks päevane aeg, garaaž tühi) ja lükkas selle sinna, kus on pikem sõiduriba. Noh ja lükkas, aga ei saanud nii suurt hoogu üksi selle väikese maa peale sisse, et auto käivituks. Selleks ajaks, võite arvata, et ma olin täiesti peast segi, mis krdi auto käima lükkamine, MEIL EI OLE AEGA! Võtame takso, mitte ei raiska aega, kuna sul on põhimõtte pärast vaja see just nüüd ja ise käima saada. Üritasin teda aidata ka, aga samas Johan röökis ja sinna kulus ka minu tähelepanu. Nii, et täielik jura.

Helistasin arstile, kuna aeg oli juba kätte jõudmas, ütlesin, et meie ei jõua, autoga on probleemid, Olin täiesti valmis selleks, et ta paneb uue aja kuskile kaugele ja ise hädaldades, sest registratuurides tavaliselt nii käitutakse. Aga see vastas, et millal te jõuaksite, vastasin 20-30 min (sest kavatsesin takso tellida) ja ütles, et pole hullu, tulge, millal jõuate ja võetakse vahele. Ohh! Aitäh!

Nonii, Jaanus! Davai, aitab, tellin takso! Siis tuli just garaaži üks mees, kelle poole Jaanus pöördus, et ehk aitab autot lükata, saab kiirema hoo ja käima. Mees oli kohe nõus, esimese lükkamise peale said nad auto käima ja mina ei pidanud taksot tellima. JESSSS!

Ma ei taha üldistada, aga see mees, kes absoluutselt kohe nõus oli, oli üks vene mees. Venelased on nii soojad ja abivalmid, et davai, käed külge (endal ilmselgelt kallid, korralikud riided jne asjad seljas). Päris paljud eestlased, seevastu, on esialgu hädaldama hakanud, et noh tegelt on mul päris kiire ja määrin käed ära jne, aga ok tulen, kui häda käes ja mõni pole isegi tulnud. Selliseid vastuseid on tulnud, kui millegagi nende poole pöörduda. Ma kordan, ei taha üldistada ja mingit nn rassismihõngulist juttu ajada, aga pole vene mehed veel abi osutamata jätnud.

Nii, hingasin kergendunult, läksime arsti juurde samade minutite jooksul, mida telefonis lubasin. Õnneks rahunes Johan autos maha ja mina ka. Suht.
Ja mida üks ürgema ikka teeb, kui laps on rahulik ja tahab omas mullis olla - pilti! Isegi, kui see on udune telefonipilt ja kui taolisi on vist igast jumala autosõidust, suva.


Arsti juures saime teada, et endiselt on asjad väga ok, laps on päris suur ja tugev. 2 kuune ja kaalub 6940 g, pikkus 63-64 cm (seda ta ei tahtnud väga mõõta lasta, seetõttu ebatäpne), pea 42 cm (sündides 36 cm)
Saime saatelehed neuroloogi ja ortopeedi juurde, kus tuleb 3 kuuselt kindlasti ära käia. Ja lasime rotaviiruse vaktsiini esimese doosi ka ära teha.

Noh, arstiaja lõpuks oli tuju juba hea, sest laps käitus mõnusalt, arstid nunnutasid ja kiitsid, kõik oli korras, kasvult suur ja tugev - mulle see kõik meeldib. Et ok, endiselt teeme mingeid asju ikka õigesti.

Siis kiiruga koju, sest Jaanusel oli vaja ikka mingi tööasi lõpetada ja siis oli vaja varsti uuesti välja end sättida, kuna õhtuks oli meid kutsutud Laura's Kitchenisse (Vabriku tn) Jaanuse sõbra poja sünnale, kes sai kaheseks.

Noh, jälle, kella peale minek, mina juba vaikselt hakkasin närvi minema, Johan polnud ikka veel maganud sel päeval, kuigi kell oli juba 17. Ja jorises juba parajalt. Kui hakkasime lõpuks liikuma, siis mina olin jälle millestiganes end täiesti närvi suutnud ajada. Vist terve see päev ja ma olin nii väsinud, vaimselt kuidagi väga läbi. Autos Johan röökis terve tee. Ma olin juba valmis selleks, et ok, ma ei piina last, ei lähe lärmakasse keskkonda niigi närvilise lapsega. Endal oli ka nutt kurgus, no niiiiii kopp oli ees sellest päevast, et vajuks kuskile maa alla. Aga mõtlesin, et krt, kui me oleme juba välja tulnud ja lubanud minna, siis lähme ka. Sest niigi pole 2 kuud ja rohkem veel kuskile jõudnud. Oli see tunne, et kui ma nüüd ei jõua, siis ei jõua ma mitte kunagi kuskile. Mingi missioonitunne, et ma pean selle olukorra ümber keerama, mitte närvihaigelt päeva lõpetama. Või siis see, et nii pea, kui koju tagasi saan, hakkan pillima, aga enne käin sünnal ära.


Jõudsime kohale, just siis jäi lõpuks magama. See hetk, kui ta magas, isegi läbi päris suure lärmi magas, ja kui me seal Jaanusega istusime, sõime nänni ja nägime tuttavaid, oli tõsine pinge langus, nagu pool võitlust võidetud, sest hetk tagasi oli mul nutt kurgus olnud, et krt kuskile ma ei jõua. Aga jõudsime. Kohe oli halb tuju läinud. Ise olime parajalt tühjaks pigistatud sidrunid, aga samas see kõik ajas naerma.

No, olime vist tunnikese seal, võib-olla rohkem, siis hakkas Johanil seal palav ja paha - laste lärmi täis. Läksime koju, mind ajasid igasugused asjad juba naerma, sest kõik on kuidagi tragikoomika.

Riided vahetatud ja kõik hakkasid üksteise järel langema. Kõigepealt kustus Jaanus, siis üsna kiirelt Johan. Ja siis istusin mina köögi laua taga ja mõtlesin, et issand, kas ma tõesti jäin ellu ja äkki peaksin hullarisse minema, et ma niiiii närvi võin minna. Mõtlesin, et kirjutan selle loo kohe blogisse, sest sellistel hetkedel ON vaja see tore päev kokku võtta ja mõelda, et ok, mis häda mul on! Aga tegin läpaka lahti ja panin klõps kinni tagasi - mine, Lilli, magama!

Aga pole halba ilma heata - päev oli tegus, loodetavasti õpetlik, alla ei andnud ja nuttes voodisse ei langenud, kuigi tahtsin seda teha vist iga poole tunni tagant, igale poole me jõudsime, hoolimata sellest, et ma ei tahtnud kuskile enam jõuda, peretülid jäid ära ja naersime endi üle veidi - natuke võitja tunne tuli õhtuks, et läbi ussim*nni küll, aga hakkama saime.


Uni oli öösel kõigil eriti pikk ja sügav, jah, ka Johanil, mis tähendab, et ka minul, kõigest üks kord ärkas. Ja täna ärkasin päris mõnusalt puhanuna. Phh.


laupäev, 24. september 2016

Laps nr. 2 on tulemas?

Teate, nii pea, kui sünnitusvalu meelest läks, tekkis tunne, et ohh tahan teist last veel ja üsna kiirelt otsa. No, ma tõesti tahan, et nad oleksid omavahel gäng ja pealegi, mul on nii tüdruku isu ka!
Johan on alles 2 kuune ja juba mõtlen teisele, eksole. Aga mingi paar aastat vanusevahe oleks hea. Hetkel ma ei kujutaks ettegi, et mul Johani kõrval oleks veel mingi paariaastane laps. Aga seda ju tehakse ja saadakse hakkama. Igatahes.

Paar päeva peale sünnitust olin õnnetu, et rohkem lapsi ei saa, kuna sünnitama ma ei lähe enam MITTE KUNAGI! Sünnitusvalu oli liiga selgelt meeles ja ma ei suutnud paar päeva isegi sünnituspostitust teha, sest terve keha hakkas uuesti valutama. Ma ei olnud isegi liialdatult emotsionaalne, vaid tõesti siiralt mõtlesin seda, omaette vaikselt kurbusega. Lohutasin, et äkki on võimalus adopteerida.
Kes ei ole veel lugenud, siis minu sünnituspostitust saate lugeda siit: SÜNNITUS

Aga siis kadus see mõte ära, sünnitus läks meelest, valu läks meelest ja sain aru, et ahh, suva see sünnitusvalu - täiega põnev oleks uuesti sünnitada ja vaadata kui hästi/halvasti nüüd hakkama saaksin. Pealegi, polnud see nüüd nii valus ka.

Aga keha ei lase sellistel mälestustel kustuda :D Ma näen juba päris mitu korda unes sünnitust.
Ühel ööl nägin, et olid sünnituse algusfaasi valud, hakkasid muudkui tugevnema ja unes tuli väga täpselt meelde, mis tunne oli sünnitada. Õudusega tundsin tuhusid ja süda läks pahaks - hull paanika tuli järsku, et aajah, see oli ju niiii jube, tuleb valumaitse meelde küll! Ärkasin ehmatusega ja vaatasin keha, et jumal tänatud, mul on see tehtud, ma ei pea enam minema!

Siis suht alles nägin unes seda, et lähen sünnitama ja mõtlen, et nii hea, et teine sünnitus, sest see pidi kergem olema. Ja kui sünnitus pihta hakkas, hakkasin nutma ja olin lauspaanikas, kuna algus oli samasugune, nagu esimese puhul ja polnud paljutõotav - see pidi ju kerge olema, aga ei ole! Paanikahoog tuli peale, et kas ma tõesti pean selle sünnituse samas pikkuses läbi elama, ma ju ei arvestanud sellega! Ei, ma ei ole valmis ju, eiii, ma pean selle lapse kuidagi teisiti välja saama.
Ärkasin üles ja unesegasena mõtlesin, et omg, ma ei taha minna! Kuni avastasin, et jeerum, ma ei pea minema! Ja see minu vigin seal unes oli Johani vigin kõrvalvoodis. Thank god!

Ma ei tea, miks ma seda koguaeg unes näen ja peas ketrab koguaeg mõte teisest lapsest! Mul on tegelikult tõesti huvi, kuidas teine sünnitus läheks. Saaks kuidagi lihtsamalt teada. Äkki ma elan nii kaasa, kuna Mallu hakkab teist last varsti sünnitama ja sellepärast näen, kuidas ise ka muudkui teist sünnitama lähen.

Igatahes, sünnitus sünnituseks - raudselt ma tahan veel lapsi! Oleks see laste kasvatamine natuke odavam või oleks mul mingi garantii, et saan kõigile vajalikud asjad, hariduse jne, siis poleks küsimustki. Või garantii, et peas segi ei läheks. Äge oleks palju lapsi, eriti siis, kui nad suureks saavad. Suured pered mulle meeldivad!

Ok, mida ma ikka kibelen, saaks selle ühegagi hakkama!


neljapäev, 22. september 2016

Ma olen juba kaks kuud ema olnud! Still alive!

Teate, ütlen ausalt. Mõni päev tagasi oli järjekordne väike võit, ei mäleta, mis päev, igatahes alles. Ma käisin ESIMEST korda ise Johaniga õues. Ma olen temaga õues kahekesi enne ka tegelikult tiirutanud, aga just see minemine kahekesi oli esmakordne. 

Nagu rääkisin, Johanil on väga pikalt muudkui kisa lahti, vankris võis möirata ja igal pool mujal ka, kui ikka see tuur peale tuli. Vanker oli vist harjutamatu. Vahel oli ok ja magas, vahel röökis nii, et pidime ainult süles jalutama. Võimalik, et mingid seedimise asjad, aga samas ta lihtsalt oligi vahepeal palju hellikum - vajas süles kaisutamist igal hetkel, mis pähe tuli. 
Igatahes, see hirmutas mind! Mul oli palju kindlam koos Jaanusega see õuemineku tee läbi teha. Vähemalt minna uksest välja koos Jaanusega, siis vaatasin, kuidas tal oli, kui jäi lõpuks magama, võisin üksi ka tiirutada. Või kellega iganes koos. Näiteks, ükskord, õigemini esimene kord üldse oli õega õueskäik. 

Lisaks oli see värk, et pean vankri enne treppidest alla viima, Johani tuppa röökima jätma, siis talle järgi minema ja see ka hirmutas mind. Nüüd, kui ma teda rohkem tunnen, vankriga on ta ka enamvähem sõps, siis jätan vabalt ta üksi röökima, kuni talle järele lähen. 

Siis panen ta koridoris vankrisse, tal, klõps, silm kinni, momentaalselt. Mingi kombeka + vankri efekt. Niisama vankrisse pannes ei jäta ta kisa. St kui kodus toas kisab ja panen vankrisse, et seal teda rahustada ja kiigutada, siis ei mõju nii hästi. Aga kui kombekasse panna, siis vankrisse ja sõidutada, on sekundiga vaikne ja magab. Kombekas vist tekitab sellist mõnusat turvatunnet, ma arvan. Või ta teab, et nüüd on une- ja õueaeg. 

Ja mina tunnen, et jälle üks võitlus on võidetud - saan temaga ise õue minna, ilma, et tunneksin hirmu või saamatust, et äkki ta karjub õues ja ma ei jaksa, kuna väsinud ja nutt oli peal ja ... läbikukkunud ema tunne oli, et kuidas ma ei saa nüüd mindud. Ja ma ei tunne end absoluutselt süüdi või piinlikkust, et nii oli. Ju mul oli vaja siis aega ja harjumist kõige muuga. Sammhaaval.

Johan sai täna õhtul 2-kuuseks. Jee, palju õnne, Jonts! 
Aga tahtsingi öelda, et see 2 kuud olid nagu ameerika mäed, kindlasti on paremaid ja halvemaid päevi edaspidigi. Ma siiski arvan, et see kõik on normaalne - tema õpib ja mina õpin seda elu tundma. Ei olegi vaja tunda halvasti, et ma ei saanud seda või teist tehtud - ma olin nii väsinud koguaeg! Siiani olen, aga on päevi, kus olen natuke vähem väsinud ja neid tuleb aina tihedamini ette. Võimalik, et olen selle nn graafikuga harjunud, võtan asju nii, nagu nad on, põen vähem. 

Ja see, et Johani suudan röökima üksi jätta, kui on vaja süüa teha või vankrit vedada, on ka sellest, et ma tunnen ta kisa juba. Enne ei tundnud, milline on see hädakisa, milline on niisama tähelepanuvajadus või väsimuse kisa. Enne tal olid kõik hädakisad, justkui koguaeg paanika, sest ta oli ise ka rohkem hirmul ega tundnud oma keha või ümbrust. Nüüd kuulen ära, kui ikka täitsa õnnetu, siis tegelen temaga, aga kui on vaja teha kiiresti mingeid omi asju, siis teen neid palju stressivabamalt, kui enne, isegi, kui kisab. Sest ma talun ta kisa hästi - kuna ma tean, mis liiki kisa on. 
Niisama jutuke vahepalaks: Sattusin isegi Jüris jalutama. Jaanusel oli mingi videotöö vaja ära teha, mina jalutasin. Arvasin, et tean, kuhu lähen - Konsumi poole, aga kõndisin vastassuunas Grossi poe poole. See, kuidas selline pood ehitatud on, on müstika - vankriga sinna liikuma väga ei mahu, müüjad arveldasid kuskilt lihaletis nurga taga, selline mulje jäi. Igatahes, mitte seal kassades, mis olid keset poodi, kuhu oleks vankriga pääsenud. Mingi parm hoidis ust lahti ja jutustas, et sellist varandust pead koguaeg kaasas kandma, oioioiii. See selleks, soks oli mega soodukaga! See valge soks on mu üks lemmikuid. Nagu tahke kondentspiim, mida ma tegelikult enne rinnaga toitmist kohe kindlasti ei tahtnud - nüüd on see, et mida rammusam ja magusam, seda parem. Ehk siis lemmiksoks - it is. 

Johan on täiega suur juba! 28. on arstiaeg, eks paistab, mis arst arvab, kuidas tal on, aga aina suurem pidevalt. Kui ta istub poollamades, noh lebotab, kas mul jalgadel või kuskil kaldus kohas, siis tahab end juba istuli tõugata. Täitsa jama, juba tegutseb. Ma ei teagi, kas tohib tal lasta niimoodi pingutada. Veidi lasen, aga palju ei lase ka, äkki tekib mingi ülepinge lihastes jne, nagu need lastearstid räägivad, hiljem siis hakka jantima füsioteraapia ja muuga. Ja kui tahan teda nn istuma panna, ise hoian käte alt kinni, siis ta ei taha istuda, vaid tugevalt võtab jalad alla, nagu tahaks jooksu panna. Omal jalgel.
Kuidas teil lapsed liikuma hakkasid ja kaua lasite olla? Võimalik, et mõtlen ka üle, äkki peangi temaga hoopis treenima ja laskma liigutada nii? Ta on alles 2 kuune!

Selfie-üritus väänleva lapsega. Mina samal ajal kindlasti mulisen midagi ülinunnut ja meeldivat, et ta naerataks. Ta on endiselt selline, et kuule, kelleks sa mind pead? Nunnuta omaette.
Johan on juba nii poisilik kuidagi. Maja juures käivad igasugused kaevetööd, mingid torude vahetused ja jurad, kui mingit suurt masinat nägi, jälgis seda nagu ilmaimet. Ja ta pilk on tõsine, samas selline, et tahaks koguaeg mingid pättust planeerida. St mitte pättust, tema meelest kindlasti midagi väga geniaalset. Ei ole hale ja nunnu pilk. Kui hale ja nunnu on, siis see on ka seni, kuni ta sülle võtan. Süles on sellist võidukat nägu, et sain, mis tahtsin - jälle kõik üle kavaldatud.

Proovisin talle eile mingit valget pehmet, karvast kombekat, et noh valge vanker, proovin valget kombekat ka, mis me saime ja algul suur oli. Selline beebide jääkarulik kombekas, teate küll. Kombekas oli paras küll, aga tema ei sobi nunnusse valgesse kombekasse, mis oli nii beebilik. Ta vaatas mind sellise näoga, et ok, mida imet sa nüüd üritad omameelest? No täiesti võõras oli. Kuidas üks kahe kuune saab mingites asjades võõras tunduda, ma ei tea. 

Täna kui temaga õues jalutasin, oli nii mõnus karge sügisõhk, kõik oli suht vaikne, st hommikute ja õhtutega võrreldes - täpselt selline ilm ja kellaaeg, nagu peaks tööl või koolis olema, aga mina ei pea. Nagu teeks poppi või oleks töölt varem ära läinud, sest "paha olla". Selline tunne, et mul pole õigust jalutada, kuna alati on sellisel ajal kohustused olnud kuskil rattas olla. Ma olen miljon korda trollis tuima kalanäoga tööle sõitnud ja vaadanud neid jalutavaid emasid, et issand kui hea oleks, lihtsalt jalutad, tööl käima ei pea, chillid ringi, ilma, et peaksid süümekaid tundma, et vaba päev on, saaks ka nii! Näiteks, kui tööst olin väsinud, siis mõtlesin, et ahh, võiks dekreeti minna, kõik mured oleksid lahendatud! 
Ja nüüd ma olen ise see jalutav ema, kelle ainus kohustus on last kasvatada ja kellele selle eest veel palka ka makstakse - aitäh, Eesti riik! Kuigi emapalk alles hakkab jooksma ja näpud on ikka väga põhjas juba.
Kui ma neid jalutavaid emasid vanasti kadeda pilguga vaatasin, mõtlesin, et ok, mulle tundub, et neil on mõnus jalutada, aga raudselt see on ikka raske ja pole see elu nii vaba ja chill midagi. No, ausalt, on ikka küll - kella peale minekut kuskile ei ole, graafikud kuidagi kujunevad, tööd ei pea tegema, jah, magamata ööd ja jaurav laps on ka aegajalt - aga ikkagi hoopis teine asi, kui tööl jauravate täiskasvanutega jahuda. Igatahes, seda pikka puhkust soovitan kõigile, sest päriselt ka - ongi nii mõnus olla, kui ma ette kujutasin!

Paar tänast klõpsu ka minikahesest Johanist!