reede, 25. november 2016

BLOGI KOLIS ÄRA!

Täna tegin tõelise "tiigrihüppe" ja kolisin terve täiega wordpressi.

Minu uus aadress on: https://filtrita.wordpress.com/

Otsustasin kolida, sest tahtsin blogi uuendada - omal ajal tehtud rasedusblogist on saanud noore ema + titeblogi ning seal toimetamine tundub minu jaoks lihtsalt mõnusam!

Kes tahab mõnda vana postitust lugeda, siis kõik senikirjutatu on samuti muutmata kujul uuel lehel.

Niisiis, "näeme" seal! :)


esmaspäev, 21. november 2016

Johan on 4-kuune: update ehk palju titejuttu

Täna saab Johan neljaseks! Aeg, nagu sada korda juba maininud olen, on mingi uue mõõtme saanud - ühest küljest on see juba, sest alles ma ju sain teada, et olen rase. Teisest küljest, alles 4-kuune! Selline tunne, et ta on nii suur osa juba nii ammu, miljon kogemust on juures, ta on mingi hull asjapulk - ta peaks 4-aastane olema! 4 kuud tagasi toimetasin vastsündinuga ja see oli normaalne, kordagi ei tundnud, et oi, õbluke, ei julge, ei oska. Aga nüüd on järsku see tunne, et jeerum, ma ei julgeks vastsündinut enam käes hoidagi! Murraks kogemata kaela või midagi. Aga no, vastsündinud beebid on ikka ägedad. Kõik vanused on ägedad, aga kes on ema olnud, see teab, et midagi eriti nunnut ja õrna on vastsündinud beebis, ei oskagi kirjeldada. Mul on juba uue beebi isu, haha!

Ei, 4-kuune Johan on ka ikka ülim - see, kui kiiresti üks inimene võib kasvada ja areneda, on uskumatu. Iga päev tuleb mingi uus asi, kasvõi häälitsus. Täna mõtlesin, et ta pole ammu ringi keeranud, seljalt kõhule, huvitav miks. Ta ei viitsi vist. Peibutan mänguasjadega, ta ainult vahib ja ühmab, käsi nagu kummipael, haarab igast ilmakaarest juba asju, pole mõtet ringi keerata. Siis sätin jalgu paika, nagu neuroloog näitas, kuidas tuleb keeramist harjutada ja ta vaatab altkulmu sellise näoga, et mida ma omameelest üritan siin. Noh, ok, Johan, sul tundub olevat mingi oma plaan. Ja roomamine on sealmaal, et vaikselt tõukab end jalgade ja kõhuga edasi, aga käed on liiga enda all ja neid ta ei oska veel oma kasuks tööle panna, kuidagi "kinni". Tuleb nendega ka tööd teha.

Mänguasjad on teema, aga veel enam, mittemänguasjad on teema. Me istume laua taga, ta ei taha kuskil eemal olla, tal on VAJA istuda meiega samal kõrgusel, "kasutada" samu asju, mis meiegi. Nii, et kui ikka see vigin liiga valjuks läheb ja kõikvõimalikud tema peibutised on ära kasutatud, siis võtan ta sülle, panen talle laua äärele mingi turvalise "mänguasja" ja saan rahulikult kohvi edasi juua seni, kuni ta täiest jõust nohina või kilkamise saatel selle asjaga tegeleb ja seda asja peksab.

Jutud, ilmed, suunamised, teated - kõik on aina detailsemad - ei ole suur kisa ja siis reageerime. Ta justkui küsiks juba, viipab mingi asja poole, huvi on KÕIGE vastu, kui tal juhuslikult väss peal ei ole. Kui on väsinud, siis pole huvi mitte millegi vastu. Ilmed on ägedad, reaktsioonid on ägedad... no, mis ma oskan öelda. Oleme Jaanusega need õitsvad noored vanemad, kes IGA uue ja ka vana liigutuse peale heldivad, et kui äge kutt see Johan ikka on. Aga no, ta ju on (ma tean, iga vanem arvab seda oma lapsest).

Eile käisime Jaanuse õetütre sünnal, mis toimus Lohesaba Seikluslinnakus. Ma ei teadnudki sellisest kohast mitte midagi, mis on ka loogiline - pole lastekohtadega enne pistmist olnud, aga see on nii lahe koht! Kui ma oleksin laps, siis ma oleksin seal sama vali ja higine olnud, nagu kõik need lapsed seal. Selline möll käis! See on nii ägedalt ehitatud - erinevad majad, käigud, koopad, mingi õudustevärgid, moemaja, politseimaja, kus on, muide, ka turvakaamera pildid (päris live pilt erinevatest osadest), vangla (kust saab salakäigust põgeneda), liumäed, mingid käigud nii lae all kui majade nn keldrites, erinevate efektidega, mingeid teemamaju oli veel, diskolava, raamatukogu ... miljon asja, täiega lahe koht!

Arvasin, et Johani väsitab see koht, kogu see muusika ja laste mürgel või ehmatab igasugu asjade peale, kuna ta ei ole väga mürgli keskel käinud. Aga ei, ta silmad särasid terve õhtu, saaks ainult samamoodi ringi joosta ja mängida, ta isegi jutustas ja kilkas mul süles, mis on hea märk - see tähendab, et tal on lausa mugav seal, mitte lihtsalt ärev ja põnev. Ta oli nii huvitatud kõigest ja natuke hakkas kahju, et ta ei saanud seal möllata, aga küll jõuab. Igatahes, mind pani see täitsa imestama, kui mürglisõber ta on.

Panen siia ka natuke sünnapilte. Valgus oli seal hämar, objektiiv oli vale, iso oli niigi miljon (ehk paras säbru), sada asja - aga siia illustratsiooniks sobivad küll.







Ahsoo, magamise update ka! Jõudsin ära halada, et ei saa teda magama ja mis te arvate, mis juhtus - magab täitsa kella pealt! Mainisin, et olen hakanud mingit rutiini sisse töötama, teatud tegevused enne und, siis ma seda vist ei maininud, et juba mõjub, kuna arvasin, et see mõju oli juhuslik. Aga nädal või isegi vähem ja täpselt sel kellaajal, kui hakkab nn õhtune aeg ehk magamaminek, jääb ta uniseks ja valmis oma mängud lõpetama. Ilma suurema jauramiseta.

Ainus asi, mida veel teha kavatsen, on see, et õhtust rutiini natuke ettepoole tuua, et varem saaks magama. Praegu on nii, et kell 19 algab: helid maha, rahulikud liigutused, natukese aja pärast vannivesi mühisema (igal õhtul hakkasin vanni tegema, et ta seal end veel lisaks ära väsitaks), 19.30 vanni. Vannis käin temaga mina või Jaanus. Väike plastikvann on jama, ujutame teda suures vannis, seal on ruumi möllata ja seda on mugavam teha, kui keegi meist temaga vannis sees on, kuna üle ääre ei viitsi küürutada. Vannimöll on umbes pool tundi, siis söök ja kell 20.30 vajub unne ära. Vahel läheb 21.00ni, aga viimasel ajal pole seda väga juhtunud, kuna vann võtab ta tõsiselt läbi.

Ja mis eriti lahe, see magamaminek toimub ilma kisata. On kordi, kus jääb kohe peale söömist suures voodis magama, siis tõstan ta enda voodisse. Aga on kordi, kui sööb ära, panen ta oma voodisse, vaatan temaga natuke tõtt, mässin teki sisse, naeratab mulle ja juba hakkab unesegasena lalisema ja ära vajuma. Seda kõike peaks alustama äkki kell 18, siis saaks ta varem magama ajada.

Lõunauinakutega on ka suht hästi, kell 11 paiku on unine, vahel vajub ise ära, kui süüa saab ja vahel teeb selle triki ära vankritiir. Ma siis viimasel ajal olengi end jälle kokku võtnud ja hoolimata nõmedast ilmast, õue läinud. Õues, nagu ikka, avastan, et on täiesti mõnus - niiske õhk, kuidagi kosutav, võrreldes keskküttega korteris passimisega. Kuigi olgem ausad, vaadates seda vihmast ja sombust ilma soojast toast - väga ei kipu minema, aga kui ikka lähen, siis mõtlen, et hea jobu ma olen, täiesti mõnus on! Kui olen vankriga tiirutanud, siis magab ta väga pikalt ja võib-olla magab mingi sutsu veel 17-18 paiku. Aga kui on toas magama jäänud, siis magab lühemalt ja siis on õhtupoole, u 16-17 paiku uus uneaeg.

Lõunauned on nagu on - vahel nii, vahel naa. Aga mu peamine mure - õhtune magamaminek - on lahenduse leidnud. Ma arvan, et peamine tegur on vann, mis ta läbi võtab ja mida ta hullult naudib. Me isegi ostsime mingi üleskeeratava vannimänguasja talle, mida ta taga ajab. Lisaks on Sophie kaelkirjaku kollektsioonist ühed värvilised kummist kuubikud - tegevust küllaga.

Selline neljane.

Tänane pilt püha unest





laupäev, 19. november 2016

Täna, aasta tagasi, ilmus ekraanile maailma parim väike valge täpp


Täna (nüüd juba eile) on omamoodi nunnu päev. Täna, aasta tagasi, 18. novembril kell 18.00 oli mul arstiaeg, kus teatati, et "vjäike rasedus on" ehk siis sain teada, et ootan last. Sain pildi väikese valge täpiga, kus oli kirjas, et see täpp on 5 nädalat ja 5 päeva vana.

Kes tahab, see saab täpsemalt lugeda siit: Algus ja arsti teade: Vjäike rasedus on.

Ma mäletan siiani, mis ilm siis oli, kuidas me auto parkisime, mis õhkkond oli arsti kabinetis, milline jõnks siis südame alt läbi käis, kui kinnitas, et väike rasedus on, kuidas Jaanus autos ootas ja kuidas tulin teate ning hunniku raamatutega ning kuidas õitsesime ja kallistasime. Ma olin seda uudist oodanud päris mitu head kuud, jõudsin juba arvata, et ok, siin läheb veel kaua, kui üldse olen võimeline last saama. Ma mäletan seda tohutut kergendust, kui jõudis kohale, et nüüd on see käes ja nii ongi - meil algab täiesti uus elu.

See oli nii lahe, kuidas arst hakkas raamatuid ja voldikuid pihku pistma - ma olin ju oma peas miljon korda läbi mänginud, et oh, kui tuleksin arsti juurest, "rasedusevoldikud" käes, õnnis nägu peas - kui lahe see oleks. Ja oligi. Suu oli kõrvuni, aga sõnu välja ei tulnud, sest midagi öelda ka ei osanud, ainult mingi kilisev häälitsus või isegi seda mitte. Süda tagus sees, pea oli kuskil pilvedes. Peale seda, me justkui hõljusime kinno.

Ja mäletan, kuidas mõtlesin, et huvitav, millist elu ma aasta pärast elan. Nüüd siis tean - elan sellist elu, et mul on Johan, kelle üle ma olen iga päev nii õnnelik, et ikka veel suu kõrvuni, aga sõnu ei tule. Ma olen nii õnnelik, et kõik läks nii nagu läks, sest alguses oli ikka see, et ei usu, et tulebki laps ja oli küll hirm, et äkki see pole päris või äkki juhtub midagi, ei saa ju nii olla, et lähebki nii, nagu ma tahan. Nii lahe, et läkski nii, nagu ma tahtsin.

Ta on mind päris palju muutnud. Muutnud on tegelikult halb sõna, täiendanud oleks õigem. Kogu raseduskogemus, sünnitus, lapsega jändamine, need emotsioonid ja kõik see virrvarr - see on nii raske, lahe, ilus, mis kõik veel olnud. Täielik teraapia minusugusele inimesele, kes ma olin endalegi teadmata nii kinni mingites asjades, ülerahminud igasuguse töö ja hariduse omandamise üritustega, et jumala eest, saaks aga linnukese kirja, nagu "kord" ette näeb - teatud kraad, teatud positsioon teatud vanuseks. Kui mõttetu.
See ongi oluline kõik, aga nii klappidega elada ja arvata, et see on ainus standard, mida nõuda? Mingi töökoht, kus saab head palka, aga selleks ajaks on hing tühjaks jooksnud ja kibestumus ammu peal. Päeva lõpuks jõuad ikka oma tühja koju, soodukaga vein kotis (või kaks) ja vaatad, kalapilk ees, et mille k*radi nimel, teadmata oma huvidest, oskustest, kirgedest mitte muhvigi - lihtsalt ei mäletagi, kes sa enam oled.

Aga nüüd, kui mul on Johan, on mul ettevõtlikkust sada korda rohkem, sest ma tean väga hästi, mille nimel. Mul on selline tunne, et olles lapsevanema rollis ehk parimal motivatsiooni-, ajaplaneerimise ja pingetaluvuse koolitusel ever, suudan ma ka tööasjus edukam olla, sest ma tean oma väärtust veel paremini, kui enne.

Meil on oma ettevõte, millele lisaks ma juba igatsen tööle minemist, sest mul on olnud aega mõelda, kes ma olen, milles ma hea olen, mis mulle tegelikult huvi pakub ja mida ma igatsen. Kogemus on see, mis on maailmas kõige olulisem ja enesekindlus, et oma rada pidi trampida, mitte sõita liinibussis marsruudiga "Lasteaed - Põhikool - Keskkool - Ülikool - Erialane töökoht - Pension". See teekond on väga tore, kui see kõik ongi see, mida sa elus teha tahad ja kui sul on seda võimalus teha. Aga kui teha seda seetõttu, et mingid normid on sulle pähe surutud, et nii peab, hoolimata, millised on võimalused või millised on sinu enda tegelikud soovid, siis ei kuku see asi päris hästi välja - stress, jõuetus, kaotsis olek. Lisaks, selline pähesurutud standard nullib igasuguse loovuse ja loovust hindan ma kõrgelt. Ole, millisel positsioonil tahes, sa ei ole õnnelik - midagi jääb puudu, kui sa ei tunne ehedust. Nii kulunud mõte, aga minu puhul see tõesti on nii. Ma ei suuda hambad ristis midagi teha, mida ma ei taha, sest mul puudub motivatsioon. Edu, raha, sotsiaalne staatus - need eesmärgid jätavad mind külmaks, kui ma ei saavuta seda kõike olles ehe ja tehes seda, mida ma naudin. Mõni peab seda nõrkuseks, mina pean tugevuseks. Niisiis, töönarkomaan, nagu ma olin, aga tuleb välja, et hea tööloom ma siiski ei ole.

Igatahes, sellest pingest, et ma PEAN saama akadeemilise kraadi, mega hea töökoha olen ma nüüd vist hakanud vabanema ja see tunne on nii k*radima hea. Sest lõpuks ometi on mul tegelikult ka võimalus edukaks saada.

Kes mu blogi jälgib, siis teab, et olen vahel ikka paras stressihunnik olnud, aga see ongi see titeaeg. Seda pean ma loomulikuks, mitte igaveseks. Stressi on ja tuleb veel. Aga see on kuidagi... õige stress. Need väsimusega pooleks emotsionaalsed postitused teatud olukordadest ongi ajutised, kasvuvalud või kuidas iganes ma seda nimetan. Tulevad, lähevad, tulevad jälle - normaalne. Iga muutus ongi keeruline, aga see ei tähenda, et see on vale. Üldine tunne on ikkagi see, nagu kirjeldasin - ma hakkan mingist etapist üle saama, ma tunnen end täiuslikumana, enesekindlamana - löön käega asjadele, mida pole vaja. Enne ma isegi ei teadnud, mida mul on või ei ole vaja.

Ühesõnaga, vahel varjutavad minu "miks laps ei maga", "olen paks", "olen väsinud" postitused selle, mida ma tegelikult pidevalt tunnen - ma olen nii õnnelik, et meil on Johan ja et ma saan nende "probleemidega" tegeleda. Liialdamata, kõige õigem otsus, mida elus olen teinud.



Väike valge täpp enne tänast vanni